Kroonilist (bakteriaalset) prostatiiti iseloomustavad püsivad või korduvad sümptomid koos kinnitatud bakteriaalse infektsiooniga eesnäärmes.
Selle kategooria prostatiit esineb harva, ligikaudu 10% kõigist prostatiidi juhtudest. Arutatakse küsimust, kas ebatüüpilised patogeenid, nagu ureaplasma urealiticum, võivad esile kutsuda eesnäärme põletikku. Need võivad esineda mehe kehas ilma põletikunähtude või kaebusteta.
Kroonilise prostatiidi põhjused
Kroonilise prostatiidi põhjused on põhimõtteliselt sarnased ägeda bakteriaalse prostatiidi põhjustega. Mikroorganismide sisenemine eesnääre toimub enamikul juhtudel läbi ureetra - uriini tagasivoolu tagajärjel eesnäärme kanalitesse.
Krooniline bakteriaalne prostatiit tekib ägeda bakteriaalse prostatiidi ebapiisava ravi või lühikese ravikuuri tagajärjel.
Sümptomid
- Ebamugavustunne või valu - kõhukelmes, alakõhus, kubemes, munandikotis, peenises, ejakulatsiooni ajal
- Muutused urineerimisel - urineerimisraskused, sagedane urineerimine väikeste portsjonitena, põie mittetäieliku tühjenemise tunne.
Patsient võib kaevata mitme sümptomi üle või mõne sümptomi üle eraldi. Kehatemperatuuri tõus ei ole iseloomulik (või on ebaoluline).
Tähtis:
Paljud mehed seostavad erektsioonihäireid prostatiidiga. Seda soodustavad sageli ebaprofessionaalsed väljaanded meedias ja kahtlaste ravimite reklaam. Asjaolu, et erektsioon võib püsida isegi eesnäärme täieliku eemaldamise korral (elundi pahaloomulise kasvaja olemasolu tõttu), viitab sellele, et see ise ei mängi erektsiooni säilitamisel rolli.
Paljude autoriteetsete uroloogide hinnangul on kroonilise prostatiidiga patsientide erektsioonihäired põhjustatud psühhogeensetest ja neurootilistest probleemidest.
Diagnostika
Esialgseks hindamiseks kasutatakse küsimustikku - kroonilise prostatiidi sümptomite indeksit. Seda saab kasutada patsiendi kaebuste objektiviseerimiseks.
Prostatiidi diagnoosimise standardmeetod on testi läbiviimine. See on urogenitaaltrakti erinevatest osadest ja eesnäärme sekreedist võetud uriiniproovide mikroskoopiline ja bakterioloogiline uuring. Proovimeetod on aga üsna töömahukas ja nüüd kasutatakse sagedamini proovide modifikatsioone. Võimalik alternatiiv on saata ejakulaat (sperma) mikroskoopiliseks ja bakterioloogiliseks uuringuks, kuna ejakulaat koosneb osaliselt (vähemalt 1/3) eesnäärme sekretsioonist. See meetod on patsientidele mugavam, eriti kui nad keelduvad kategooriliselt eesnäärme rektaalsest uuringust või diagnostilisest massaažist eesnäärme sekretsiooni saamiseks. Ejakulaadi annetamisel on aga prooviga võrreldes madalam infosisaldus ja usaldusväärsus.
Ejakulaadi esitamine bakterioloogilisele uuringule sisaldub mehe suguelundite infektsioonide diagnostilises algoritmis ja mehe viljatuse uurimisel.
Laboratoorsete uuringute (üldine uriinianalüüs, üldvereanalüüs, biokeemiline vereanalüüs, spermogramm ja muud üldkliinilised uuringud) tulemused kroonilise prostatiidi korral ei ole informatiivsed. Tõenäoliselt näitavad need testid "normaalset".
Rektaalse uuringu käigus ei täheldata kroonilise prostatiidiga patsientidel alati eesnäärme põletikulisele protsessile viitavaid muutusi. See tähendab, et kroonilise prostatiidi diagnoosimisel on võimatu tugineda rektaalse uuringu tulemusele.
Sama kehtib ultrahelidiagnostika kohta: kroonilise prostatiidi diagnoosimine ainult ultraheliandmete põhjal on vale. Euroopa ja Ameerika Uroloogide Assotsiatsioon ei soovita prostatiidi diagnoosimiseks ultraheliuuringut. Hukkamise tüüp ei ole sel juhul oluline kõhu eesmise seina - alakõhu või TRUS-i kaudu - läbi pärasoole. Ebaõige on ultraheliuuringu lõppu kirjutada “krooniline prostatiit”, “kroonilise prostatiidi ultraheli tunnused”, “prostatiidi tunnused”. Selle diagnoosi seadmise eesõigus on ainult uroloogil, kes määrab selle kaebuste, anamneesi, laboratoorsete analüüside ja - alles pärast - ultraheli põhjal.
Kõige sagedasem ultraheli märk, mille järgi kroonilist prostatiiti diagnoositakse, on nn difuussed muutused eesnäärmes, mis on seotud põletikulise protsessiga või muude muutustega eesnäärme parenhüümis. See on teatud tüüpi fibrootiline protsess, eesnäärme normaalse parenhüümi asendamine armkoega. Eesnäärme kiuliste muutuste arvu ja kaebuste esinemise vahel aga korrelatsiooni ei ole. Vanusega suureneb selliste “armide” tekkimise võimalus elundisse, kuid mees võib elada terve oma elu, tundmata ebamugavustunnet kõhukelmes või häbemepiirkonnas. Kuid niipea, kui need muutused ultraheliga tuvastatakse, panevad mõned "spetsialistid" diagnoosima prostatiidi. Ja mõnel mehel on tunne, et nad on tõesti tõsiselt haiged, nad hakkavad ennast kuulama, tunnevad kõiki Internetis kirjeldatud sümptomeid.
Paljudel üle 30-aastastel meestel võib ultraheliuuring näidata difuusseid muutusi eesnäärmes. Kuid fibrootiline protsess ei viita prostatiidi esinemisele.
Kroonilise prostatiidi diagnoos määratakse teiste urogenitaalsüsteemi haiguste välistamisel - eeskätt uretriit, eesnäärme hüperplaasia, ureetra kitsendus, neurogeensed urineerimishäired, eesnäärmevähk, põievähk.
Rutiinse läbivaatuse tulemuste põhjal ei ole kroonilise prostatiidi kohta spetsiifilist pilti.
Kroonilise prostatiidi ravi
Fluorokinoloonide rühma antibiootikumid on optimaalsed antimikroobsed ravimid kroonilise bakteriaalse prostatiidi raviks. Soovitatav antibiootikumravi kuur on 4 kuni 6 nädalat. Sellist pikka kursust õigustavad teaduslikud andmed, mis näitavad haiguse retsidiivi tõenäosuse vähenemist.
Avastatud sugulisel teel levivate infektsioonide (STI), nagu klamüüdia, korral määratakse makroliidantibiootikum.
On tõendeid põiekaela vähenenud lõdvestumise kohta kroonilise prostatiidiga patsientidel, mis põhjustab uriini tagasivoolu ureetra kanalitesse ning põhjustab eesnäärmekoe põletikku ja valu. Sellistele patsientidele on soovitatav kasutada alfa-blokaatoreid.
Kroonilise prostatiidi ravimisel on patsientidel soovitatav hoiduda ahvatlevatest pakkumistest kasutada taimseid ravimeid. Toidulisandite ja taimsete toidulisandite tunnuseks on taimsete komponentide ebastabiilsus mingis aineosas; need võivad erineda isegi sama tootja valmistamisel. Lisaks ei kannata taimravi kasulikkus tõenduspõhise meditsiini seisukohalt kriitikat.
20. sajandi keskpaigas teraapia aluseks olnud eesnäärmemassaaž on tänapäeval tänu uutele teaduslikele lähenemistele ja klassifikatsioonidele endiselt oluline vahend prostatiidi diagnoosimisel, kuid mitte selle ravimisel. Ei ole vaja kasutada eesnäärme massaaži raviprotseduurina (toime pole tõestatud). On vihjeid, et sagedane ejakulatsioon sarnaneb omadustelt eesnäärme terapeutilise massaaži seanssidega.
Muud meetodid, mis on osutunud tõhusaks ainult ühes või mõnes uuringus või mida veel uuritakse, on järgmised:
- vaagnapõhjalihaste treening – mõned tõendid viitavad spetsiaalsete harjutuste tõhususele kroonilise prostatiidi ja kroonilise vaagnavalu sündroomi sümptomite vähendamisel;
- nõelravi – vähesed uuringud näitavad nõelravi kasulikkust võrreldes platseeboga kroonilise prostatiidiga patsientidel;
- kehaväline lööklaineteraapia - põhineb olulise amplituudiga akustiliste impulsside mõjul side- ja luukoele, kasutatakse laialdaselt luu- ja lihaskonna haiguste ravis, hiljuti kasutusel uroloogias, selle efektiivsust uuritakse;
- käitumisteraapia ja psühholoogiline tugi – kuna krooniline prostatiit on seotud madala elukvaliteedi ja depressiooni tekkega, võivad need meetodid parandada patsiendi psühholoogilist seisundit ja aidata vähendada mõningaid haiguse sümptomeid.
Eraldi mainimist väärt asümptomaatiline (asümptomaatiline) krooniline prostatiit. Kõige sagedamini tehakse diagnoos histoloogilise aruande tulemuste põhjal – pärast eesnäärme biopsiat või pärast eesnäärme kirurgilist ravi. Põletiku avastamise sagedus eesnäärmekoes varieerub 44%-st (eesnäärme biopsiaga) 98-100%-ni (pärast eesnäärme kirurgilist ravi). Teadlased on väitnud, et sel viisil tuvastatud põletikulised muutused pole midagi muud kui vanusega seotud füsioloogiline tunnus. Keegi ei diagnoosi seda prostatiidi kategooriat konkreetselt; see on omamoodi juhuslik avastus. See ei vaja ravi ega nõua arstilt ega patsiendilt täiendavaid meetmeid.